Aitäh, Ott ja Martin!

Aastalõpus tehakse ikka kokkuvõtteid ja nii mõtlesin minagi vaadata tagasi just autoralli MM-hooajale 2017, mis pakkus kuhjaga positiivseid emotsioone. Aasta jooksul võtsid võidu koguni seitse erinevat võistluspaari, kellest kolmele oli see karjääri esimeseks MM-ralli võiduks. Ja uue generatsiooni WRC autod pakkusid meeldejäävaid sekund-sekundis heitlusi.

Enne hooaja algust oli paljudel õhus küsimus, et mida suudavad neljakordsed MM-võitjad Sébastien Ogier – Julien Ingrassia uues meeskonnas ning, kelle jaoks on parajad viimase nelja aasta tootjate meistri VW vabaks jäänud „kingad“.

Usun, et kui Ogier – Ingrassia võimetes ei kaheldud ning pajud pakkusid juba hooaja alguses neid ka viiendat korda MM-võitjateks, siis seda, et M-Sport haarab kolme tehasemeeskonna ees tootjate meistritiitli lootsid paljud, kuid uskusid vähesed. Kui Fordiga võideti tootjate tiitel viimati 2007 aastal, siis individuaalne viimane meistritiitel võideti Fordiga aastal 1981.

Kaks võitu ja veel viis poodiumikohta

Eesti rallifännid olid hooaja eel kindlasti väga elevil, sest Ogier – Ingrassia kõrval võtsid M-Sport meeskonna teises Ford Fiesta WRC-s koha sisse Ott Tänak ja esimest hooaega WRC sarjas osalev Martin Järveoja. Kui Ott oli Montes varasemalt sõitnud, siis Martini jaoks oli see nii WRC, kui Monte debüüt ja nagu Martin on hiljem ise intervjuudes öelnud, siis sellest võiks raamatu kirjutada.

Meeste ühine debüüt oli nii edukas, et hoolimata tõrkuvast autost suudeti lõpetada poodiumi viimasel astmel ning lisaks kirjutati enda nimele veel uue Ford Fiesta RS WRC´17 esimene katsevõit.

Teist poodiumit ei pidanud kaua ootama, sest juba kolm nädalat hiljem heideldi Rootsis võidu nimel, kuid seekord pidid eestlased veel 2018. aasta meeskonnakaaslaste paremust tunnistama.

Hooaja esimene kruusaralli tõi välja uute WRC autode mootorite probleemid kuumades tingimustes ning Otile – Martinile seal neljas koht. Hooaja esimese tõelise asfaldirallina sõideti Korsika, mis kahel viimasel aastal pole Tänakule just meeltmööda olnud, kuid sel aastal tundus kõik sujuvat kordades paremini, kuni üks libe paremkurv mehe õnnetult tee pervelt all kupatas ning hoolimata sellest, et auto oli täiesti terve ei õnnestunud neil seal tagasi teele saada. See oli ka meie meeste hooaja üks kahest rallist, kus MM-punkte ei võetud.

Argentina ralli eel õnnestus mul teha Martiniga pikk intervjuu ajakirjale Sport kaardilugeja tööst ja üleüldse tema hooaja ootustest.

Argentinast naasid mehed Euroopasse kolmanda kohaga ning võtsid seejärel Portugali rallil neljanda koha. Juuni alguses sõideti Sardiinia ralli ning kuigi seda rallit juhtis kokku viis erinevat võistluspaari, siis peale 13 kiiruskatset liidriks tõusnud Tänak – Järveoja enam tagasi ei vaadanud ning võtsid just saarel toimund etapil oma karjääri esimese MM-etapivõidu. Võtaksin selle võistluse kokku Oleg Grossi sõnadega, kelle poeg Georg Gross võitis koos Raigo Mõlderiga samal nädalavahetusel Tänaku 2016. hooaja Fiesta WRC-ga koduste meistrivõistluste etapi –„ Kui paljud tahavad öelda, et nüüd lõpuks oli Otil õnne, siis ma ütleks hoopis, et pigem oli tal eelnevalt olnud väga palju ebaõnne ja nüüd läks nii nagu minema pidi.“

Enne järgmist MM-rallit külastasid M-Sport ja Toyota meeskond Lõuna-Eestit, kus testiti eesootavaks Poola MM-ralliks. Poola oli lisaks Tänak – Järveojale kohale sõitnud tuhandeid Eesti rallifänne, kellel kõigil veel meeles, kuidas Ott ja Raigo möödunud hooajal tänu ebaõnnele esimesest võidust ilma jäid. Ott ei läinud ka seekord muud Poolast võtma kui võitu, kuid üks viimase päeva üllatavalt libe metsaalune koht jättis mehed üldse finišita. Ott ütles ka ise peale võistlust, et ainus eesmärk oli võita ja kuna Thierry Neuville – Nicolas Gilsoul olid oma Hyundail ka väga kiired, siis pidi riske võtma ja kui ei riski, siis šampust ei joon. Seekord siis nii.

Ka Soome ralliks olid kindlasti enne hooaega nii meeste endi, kui ka rallifännide ootused kõrged, kuid üks väike liigne teeääre haukamine ei lubanud ralli lõpuks kõrgemat kohta, kui seitsmes.

See stsenaarium, mis augusti  teisel nädalavahetusel Saksamaal lahti rullus on siiani natukene uskumatu. Kohe esimestest katsetest head hoogu näidanud Tänak – Järveoja ei plaaninudki konkurentidele midagi lihtsalt anda ja reede pärastlõunal õnnestunud rehvivalik lõi eelduse selleks, et pühapäeval sai juba olukorda täielikult kontrollida ning karjääri teiseks etapivõiduks poodiumile võidutantsusamme mõtlema hakata.

Hooaja ainsalt segarallilt Katalooniast naasesid mehed koju poodiumi viimase astmega ning võtsid suuna Saaremaale. Kui Järveoja sai Saaremaal vaba nädalavahetuse, siis Ott võttis endale kõrvale juba 2017. aasta Eesti absoluutarvestuse meistritiitli kindlustanud Georg Grossi ning andis nö. kodustele sponsoritele ja fännidele vinge show.

Hooaja eelviimasel rallil ootas Walesis ootasid ees tüüpilised briti ilmastikutingimused, millest udu keeras meie meeste plaani ja tulemuse veidi peapeale, kuid samas kindlustati just M-Sport meeskonna jaoks olulisel rallil nii tootjate, kui ka sõitjate meistritiitel.

11 kuud kestnud hooaeg sai lõpu Austraalias, kus Ott ja Martin tänasid Malcolm Wilsoni eduka hooaja ja vinge koostöö eest ning kinkisid meeskonnale tänutäheks poodiumi teise koha.

Pika aasta lõpetasid Tänak – Järveoja MM-arvestuses kolmandana ning uuel hooajal istuvad mehed juba Toyota Yaris WRC autos.

Kui minu käest mu sõbrad küsisid, et kas Ott ja Martin minu arvates 2017. aastal ka võiduni jõuavad, siis ütlesin, et ja ning võidavad kaks etappi, seega mu ennustus läks 100% täppi. Samas rallide osas mida pakkusin neile võitudeks (Poola ja Wales) panin ikka väga mööda.

Kes soovib pikemalt lugeda nii Oti ja Martini, kui ka koduste meistrivõistluste ja teiste Eesti rallisõitjate 2017. aasta tegemistest, siis soovitan endale soetada raamatu Eesti Autosport 2017, kus ligi 160 lehel rallisõitjate tegemised nii sõnas, kui pildis kokku võtsin.
Omaltpoolt tahaks veel öelda suured tänud ETV Rallistuudio meeskonnale, kes mind endale sel aastal appi palusid. Oli vinge hooaeg, mis jääb veel kauaks meelde.

Tants ümber EOK aurukatla

Ei pääse minagi oma hooaja viimases kirjatükis sellest, mis viimastel päevadel Eesti meedias pärast Ott Tänaku parimaks Eesti meessportlaseks kuulutamist on toimunud. Pehmelt öeldes olen ma sellest kõigest hämmelduses. Algas see kõik ju sellest, et kui EOK alguses oma tänavused kandidaadid avalikustas, siis meedia tõstis kisa, et miks ei ole Ott esindatud parima meessportlase kategoorias vaid ainult Ott ja Martin võistkondade arvestuses. EOK andis meediasurvele järgi ning lisas Oti ka parima meessportlase kandidaadina. Nüüd, kui Ott valitud aasta parimaks meessportlaseks, kumavad paljude lehtede spordikülgedelt arvamuslood, et kuidas ikka nii, et EOK hääletussüsteem ei sobi ja võitma oleks pidanud keegi teine.  Ajakirjanikud, mida te siis lõpuks tahate, kas te ise ka aru saate? Kui Ott pole kandidaat, on jama ja kui nüüd ära võitis, siis jälle jama.

Selge on see, et alati peab keegi süüdi olema ja seekord siis tundub, et oleme selle „süü“ enda peale saanud - meie rallifännid, kes julgesime Otile nii palju hääli anda, et see sai määravaks.

Kogu austuses kõigi Eesti spordiajakirjanike vastu, kellest paljusid on ka au endal tunda, siis äkki üritaks ükskord ka kõik üheskoos nende parimatega koos seda rõõmuhetke jagada, mitte ei hakka otsima põhjuseid, miks hoopis keegi teine pidanuks parem olema? Meid on siin Eestis niigi vähe ja neid, kes omal alal on tippu jõudnud võiks tunnustada, mitte materdada. Saan aru, et rohkem materdatakse hetkel EOK hääletusüsteemi, kuid oma osa saab ka kindlasti sportlane, kes lihtsalt on terve aasta jooksul endast parima andnud.  Võtan tõsiselt mütsi maha ühe Eesti spordiajakirjaniku ees, kes tänavu avalikult oma lehes ilmunud artiklis vabandas Oti ees, et ta teda eelnevatel aastatel on materdanud, aru andmata, kui tõsine sport see MM-rallidel sõitmine siiski on ning kui väga hinnatud see mees Saaremaalt seal karusellis on. Uuel hooajal soovitaks veel kõigil Eesti spordiajakirjanikel Otist ja Martinist lugusid kirjutades ka mõlema nimesid pealkirjades mainida, sest ralli on siiski meeskonnaala ja oma võrdse osa annavad mõlemad.

Vaatasin siin natukene Eesti parimate sportlaste valimiste ajalugu, mis ulatub aastasse 1955 ja viimati võitsid meeste ja naiste arvestuses tehnikaspordiga seotud persoonid parimate auhinnad 1971, kui meeste arvestuses oli parim Vambola Helm ja naistest legendaarne Luule Tull.

Meeskondlikus arvestuses on kahle korral parimaks tunnistatud Markko Märtin – Michael Park (2000 ja 2003).

Kui siin viimastel päevadel on kõlanud laused, et mida kahel korral Kristjani võitnud Novosjolov võib arvata, kui ta ikka ei saanud sel aastal seda parima tiitlit, siis neid paralleele saab ju tuua palju eelnevatest aastatest. Ala 1999 juhtis võitis Jaan Krisipuu Tour de France avaetapi ja juhtis seda seitse päeva, 2004 võitis Markko Märtin kolm MM-rallit, kuid ei saanud isegi parima meeskonna tiitlit jne.. Ma saan aru, et nendel aastatel oli MM- ja OM-medalid nendest saavutustest rohkem hinnas ja ka arusaadavalt, kuid mu point on see, et ju siis sel aastal arvas eriti just rahvas, et võiks olla Oti ja ralli kord, sest kogu austuses kõigi Eesti sportlaste suhtes, siis rahvas vajab ka uusi tähti ja eeskujusid Eesti sporditaevasse juba teada tuntud tegijate kõrvale.

Ei saa salata, et ralli populaarsus Eestis hakkas kasvama tänu Markko Märtini ja Michael Parki tõusuga maailma üheks parimaks rallipaariks ning nüüd on paaril viimasel aastal Ott esialgu koos Raigoga ja nüüd koos Martiniga seda ala taas populaarsuse tippu viimas. Kallid ajakirjanikud, palun näidake mulle ükski teine spordiala jah just spordiala, sest ka ralli on SPORT, mis nõuab tõsist füüsilist pingutust, mis tõi 2017. aastal väljaspool Eesti piire kaasa elama nii palju Eesti fänne?

Olen suur spordifänn ja austan kõiki Eesti sportlasi ning elan neile alati kaasa, sest omadele peab kaasa elama, kuid sel aastal oli lihtsalt ralli aasta ja see on fakt. Usun, et kui täna maailmas küsida, et nimetage kolm Eesti sportlast, siis seal kõlavate nimede hulgas oleks kindlasti Anett Kontaveit, Kaia Kanepi, Kelly Sildaru, Ott Tänak ja Ragnar Klavan.

Te võite nimetada, et need on ju mitte parimad, a populaarseimad sportlased, a ma ütlen selle peale, et nende kaudu Eesti promomine on tänuväärt töö ja lisaks on nad kõik omaala tipud, kes on raske tööga seal, kus nad hetkel on. Ja kui rääkida Otist ja Martinist, siis need „populaarsemaid“ sportlased valiti tänavu MM-sarja parimaks piloodiks ja kaardilugejaks.

Seega ärme heieta teemadel, et Ott oli ju MM-kolmas mees, me kõik oleme siin sellejuures unustanud fakti, et jah individuaalselt saavutasid Ott ja Martini MM-arvestuse kolmanda koha, kuid meeskondlikult kuulus nende meeskonnale maailmameistritiitel. See pole küll nö. sõitjate CV-s oluline tähis, kuid sellegipoolest märkimisväärne.

Kui siin eelnevalt oli juttu sellest, et motosportlased võitsid viimati 1971 aastal, siis mina küsiks EOK´lt, et kuhu jäi Toomas Triisa nominatsioon? Mees, kes võitis jaanuaris sõidetud Dakari maratonrallil tsiklite arvestuses Malle Moto klassis polnud isegi mitte mainimist väärt?

Lõpetuseks tahaks öelda, et olles sel aastal vestelnud palju Martiniga ning näinud ja nautinud sõna otseses mõttes kõrvalistmelt Oti sõitu WRC auto roolis, siis soovin neile mõlemale kena aastalõppu ja kogu nende taustajõududele ning peredele vaid parimat uut 2018 aastat!

Suur aitäh Ott ja Martin selle vinge hooaja eest!

Foto: M-Sport